Oli kord üks kardin...

Eile oli nii ilus päikseline ilm, nagu viimasel ajal siin tegelikult iga päev on. Ja selline ilm tekitas mõnusa kevadise tunde hinge. Kööki koristades tõdesin, et mul pole ühtegi laudlina panna lauale, sest kõik on jõuluteemalised või liiga talvised. Siis meenus mulle, et ostsin kunagi kirbukalt ühe vahva kardina. Tol hetkel mõtlesin, et nikerdan sellest midagi lastele, aga ei tulnud ühtegi head ideed ja nii see siis kapis ootas...oma õiget aega. Ja see aeg saabus hoopis kodu sisustuslainel.

Tegelikult plaanisin ma vaid lauldlina teha. Siis aga vaatasin, et seda jääb nii palju üle, et midagi võiks sellest veel teha. Ja nii see mõte omasoodu jooksma hakkas, kääride saatel. Ja selline see taaskasutus lõpptulemuseks sai:



Pean tunnistama, et kangast on tükid välja lõigatud vastavalt võimalikkusele. Et kui pikitriipu ei saanud, siis võtsin põikitriibu ette. Laste põlledele tegin pisikesed taskud. Enda põlle jaoks enam kangast ei jätkunud. Et põll liiga igav ei jääks, õmblesin pitsi äärde ja tegin sellest samast pitsist veel rosetti. Paelteks on samuti kasutatud kodus olevaid vahendeid. Enda põllel on mingi vana särgi vöö. Lapsed valisid musta-valge temaatikaga paelad. Lõpptulemus jäi üllatavalt mõnus ja kevadine.

PS. Mul on analoogset, kuid rohelistes toonides kardinat ka veel kapis :P.

Kevad südamesse,