Iga päevaga läheb päev aina pikemaks, lumi sulab tasapisi. Isegi linnulaulu on rohkem kuulda ja päikegi soojendab rohkem. Kevad on hinges ja südames! Ja nagu ikka- siis ei taha kohe kuidagi enam midagi talvist teha (kuigi mõned siiski veel pean). Tahaks ikka kevadele ka käsitööga vastu minna. Nii valmisidki mõned uued asjad.
See märkmikute komplekt on tehtud juba veebruari keskel valmis. Ma leidsin eesti kodust terve hunniku vanu, Kohila märgiga vihikuid. Teate küll, neid roheliste kaantega, millesse me vist kõik oleme kooliajal kirjutanud:). Novot, neid on meil kohe hulgim. Kuna ma olen suur taaskasutuse austaja, siis mõtlesin, et teen neist ühe märkmiku. Ja see roheline paber lihtsalt hüppas ise mulle korvi käsitööpoes. Nööpidest on kujutatud K-tähte, mis sümboliseerib käsitööd, otseloomulikult:). Väike märkmik on poe märkmik, mille tagaküljel on magnet, et märkmiku mugavalt külmkapi peale panna. Küljes on ka pliiatsi hoidja (ma ei suutnud kuidagi kuskilt nii väikest pliiatsit leida veel ).
*************************************************************
Mustrimaailmas on meil käimas Tehnika-aasta ja veebruari kuu teemaks oli midagi rahvuslikku. Kuna veebruaris on olnud nii palju tegemist, siis kohe kuidagi ei jõudnud ma kududa. Õnneks lubati mul õmmelda. Teostasin siis ammuse plaani teha
Sirtsuk'lt tellitud Muhu triibustikukangast õlakoti juurde mobiilikotti. Selline ta siis sai. Esimest korda katsetasin neid rahakoti raudu. Mingit õpetust ei viitsinud otsida. Laisa inimese kombel lõin käärid kangasse ja õmblesin valmis. Esimese korra kohta täitsa kobe tulemus:). Plaanis oli veel kett ka külge organiseerida, aga kahjuks polnud kodus hetkel sobivaid konkse keti jaoks. Siis oleks hea üle õla visata kotti ja saaks kasutada nö rahakoti asemel.
**********************************************************************
Suvel on üks suurimaid probleeme minu jaoks see, et pole piisavalt praktilist kotti. Kalli õlakotiga ei taha kuidagi liivaranda minna, peale torkaks see liiga hästi silma. Ja jalgrattasõidu jaoks on õlakott liiga tülikas. Ka raamatukokku minnes ei tahaks nii suurt kotti kaasa vedada. Pealegi iga riietuse juurde õlakott ei sobigi. Nii ma siis meisterdasingi ühe universaalse kotti, mida saab üle õla visata (mulle meeldib väga käia nii, et kott on üle õla- kuidagi mugavam on).
Kotti sisse õmblesin mobiilitasku (kilegataskuga, siis ei pea iga kord kohe telefoni välja võtma) ja bussikaardi/raamatukogukaardi tasku ja võtme klambri. Kaks viimast pärinevad mu vanast talvejopest, mis ära viskamisele läks. Kõik kasulikud jupid lõikasin enne küljest ära:).
Selline seekordne postitus saigi. Tänud lugemast!
