Eesti Vabariigi sünnipäevast suve ootuseni

Tere ilusat pühapäeva!

Just siis, kui oli lootust juba kevadet nautida, otsustas talvetaat meid veel üllatada ja ilmselt rohkema lumega, kui kogu talve peale kokku. Seega õues olemisele eelistan ma oma tänast õhtut arvuti taga veeta ja veidi aru anda, mida vahepeal teinud olen.


Alustame siis 24.ndast veebruarist. Traditsiooniliselt teen ma selleks puhuks lastele kingituse. Seekord tuli kingitusi valmis teha rohkem kui 2, sest naabritega ühendasime jõud ja tähistasime Eesti Vabariigi sünnipäeva ühiselt. Nii said ka kõik lapsed ühiselt kingituse.Mõtlesin pikalt, et mida teha. Küsisin ideid ka FB-st ja MM-st. Koorus välja idee teha raamatukogu-/lasteaia-/sussikotid. Et asi oleks rahvuspärasem, siis otsisin netist arhailise tikandi mustreid ja joonistasin need suht-koht vaba käega kangale. Nagu ikka, on mul kombeks ka kirjutada lastele iga aasta üks kirjake. Seekord oli siis tükk tegu, et välja mõelda neid lausa 4. Üks kiri oli selline:

kallis  artur!

Täna on meile väga tähtis päev. Täna on eesti vabariigi 96. Sünnipäev. Sina oled alles väike, aga emme-issi jaoks tähendab see päev väga palju. Emme on sulle tihti rääkinud, et mitte kõik riigid ei ole vabad. Väga pikka aega ei olnud ka eesti vaba. Sina oled aga õnnelik poiss – sina sündisid vabas eesti riigis. Sina saad rääkida eesti keeles, saad laulda eesti laule ja lehvitada eesti sünnipäeva puhul sini-must-valget lippu.

Emme tegi sulle väikese kingituse. Joonistasin sinu koti peale tähtsad pildid. Need on arhailised motiivid. Need on väga vanad ja tähendavad eestlaste jaoks midagi erilist ja salapärast. Meie, eestlased, oleme nendega kaunistanud oma riideid, kodusid, sööginõusid ja palju muud. Sinu kotile joonistasin ma sõõrid.

Sõõridel on maagiline kaitsevõime. nad on päikese sümbol ja maa märgiks. Rõngasrist on valguse ja elu märk. Kodarratas on pühaduse ja õnne märk.

Nüüd saab selles kotis sinuga kaasa rännata ja maailma avastada sinu väike sõber, jänes-eestimaa. Ja emme joonistatud sõõrid kaitsevad teid kõige halva eest ja toovad teile palju õnne ja kordaminekuid.

Ilusat eesti sünnipäeva soovib,

Emme

24. veebruar 2014

Minu mees teab, kuidas mind rõõmustada. Mulle ei meeldi väga lõikelilled. Pealegi on mul enamus lillede vastu allergia. Juba teist aastat rõõmustab ta mind isetehtud lillega. Eelmine aasta sain ühe sellise (paremal pildil, vasakpoolne lill) emadepäevaks. See aasta sain uue naistepäevaks. Oi, ma olen nii õnnelik. Varsti on mul terve kollektsioon neid imelisi lilli. Suvel, kui ilmad soojad, siis värvin need ära. Vist... Tegelikult meeldivad nad mulle sellisena, nagu nad just praegult on.




Ja kui suvest juba juttu tuli, siis sellega seotud ka mu järgmine projekt. Nimelt tuli mul üks päeva bussiga töölt koju sõites tohutu isu heegeldada üks väike kleit. Kuna mu koolikaaslane sünnitas jõulude eel pisikese printsessi, siis on modell hea lähedalt võtta :) . Nii valmistasingi paari tunniga ühe kleidikese. Kui sokimaania läbi saab, siis teen kleidile juurde ka mütsi ja peapaela.

Lõngaks: Novita Samos ja Novita Spektri plus

Heegelnõel nr 5

Idee: Little Sweetie Dress & Headband

Ilusat kevadet oodates,

Kevad tuleb

...aga ega talvgi veel kõikjal läbi ei ole. Nii alustan kohe juttu taas ühtedest põlvikutest, mida siin ennegi olen tegelikult näidanud.

 

Naabrinaine tahtis ka neid endale. Juba ammu. Kahjuks ei kulge asjad alati nii nagu soovime. Ja nende sokkide valmimine ei tahtnud kuidagi edeneda. Aga lõpuks ma need ikkagi valmis sain, sest nagu öeldagi, et tali taeva jää:). Ja seal, kus ta nüüd elab, läheb neid kohe kindlasti peagi jälle vaja. Õigupoolest läheb tal neid praegugi veel vaja, sest nagu täna ta mulle ütles, neil sajab ikka veel lund.

Nende sokkidega sai natuke nalja ka. Nimelt saatsin ma need nädala alguses Rovaniemi. Vähemalt enda arvates. Eile tahtsin juba sõbrannalt uurima hakata, et kas on need kätte saanud kui siis äkki potsatas postkastiluugist sisse midagi suurt ja rasket (sest siis see postkastiluuk alati jubedalt koliseb). Läksin siis vaatama ja mis ma näen...ma olen nagu Muhv, kes ise endale kirju saadab. Ainult, et mina saatsin endale paki:). Ma olin kogemata pakisaajaks enda pannud ja saatjaks sõbranna:)). Esmaspäeval lähen uuele katsele:).

Lõngaks: Novita 7 Veljestä
Vardad: 3,5
Idee: Garnstudio




Edasi tuleb aga juba tuttav Mytsi Wabriku repertuaar :). Kõigepealt tavaliselt õmmeldud pipod.

Seda viimast tegin 2 tk, mõlemale pojale. Tegemist on täiesti tavaliste pipodega, kangas pärineb Eurokangast. Neid on lähiajal valmimas veel, sest niivõrd praktiliseks ja populaarseks kujunesid need laste seas. Lõige on vaba käega joonistatud. Vooder on samuti trikotaažist.




Ja siis üks kootud müts:

Tegemist on täiesti tavalise mütsiga, mille lõngal triip jooksis ise vahvasti sisse. kusjuures nii hästi veel, et eespool on oranžikad triibd, tagapool rohelised. Kahjuks laps ei olnud tol päeval väga huvitatud pildistamisest, seega pildile seda jäädvustada ei õnnestunud. Mütsi pinda püüdsin elavdada pahempidise koega.

Lõngaks mingi Katia (ma enam täpselt toote nime ei mäleta)
Vardad 3,0
Idee: omalooming






Nii, selleks korraks jälle kõik. Valmimas/valminud on veel mõned tööd. Neist aga teinekord;).

Jälle nägemiseni!

Päevaorganiseerija lastele

Kõigepealt pean vabandama, et see postitus eile juba siia ei ilmunud. Tegemist oli tehniliste viperustega. Ma ei tea, kas asi on minu arvutis, igatahes blogger keeldus eile minuga koostööd tegemast. Aga see selleks. Täna, pärast tunnikest nikerdamist, sain ma siiski siia ligi ja püüan siis ka oma postituse ära teha.

Seekord tuleb juttu päevaplaani tegemisest lapsele. Või õigemini sellest, kuidas laps saaks ise oma tegemistel silma peal hoida. Eesti keeles on väga keeruline sellele õiget, ilusat ja lihtsat sõna leida. Minul vähemalt.

Selle idee sain ma Kristjani abiõpetajalt. Tal on palju kogemusi hüperaktiivsete lastega. Kunagi kurdsin talle oma muret, et mis saab siis kui mina tööle lähen ja laps peab hommikul ise oma tegemistega hakkama saama. Kui kõrval pole emme jälgivat pilku. Teadupärast on hüpikutel probleeme keskendumisega. Ja kui mina kõrval ei jälgi, siis jäävad hommikul hambad pesemata, söök söömata, ilmselt jääks ka koolikott koju :). Samas see süsteem toimib väga hästi ka nö tavaliste laste puhul, aidates lapsel oma tegevusi meeles pidada.

Idee teostamiseks inspiratsiooni otsisin loomulikult google abil ja leidsin sobiva näidise siit. See blogi on üldse väga hea! Soovitan lähemalt uurida.

Aga sellest päevaplaanist siis lähemalt. Kuidas see siis käib. Esimeses lahtris (nime järel) on kaardid nende asjadega, mida peab päeva jooksul ära tegema. Panen need sinna iga õhtu vastavalt tegevusjärjekorras (hambapesu, voodi korda, riided selga, koolikott kaasa jne ). Kui laps on oma tegevuse sooritanud, võtab ta sealt kaardi ja tõstab kolmandasse taskusse. Õhtul vaatame siis üle, kas kõik asjad said ikka tehtud. Kui on tehtud, siis vahetan selle tegevuskaardi Tubli!Tehtud! kaardi vastu välja. Kui päeva jooksul on ära tehtud kõik asjad, mis plaanis oli, saab laps õhtul panna ühe kleepsu preemia kaardile. Preemiad on meile nt sellised, et kellel reede õhtuks on kõige rohkem kleepse saab otsustada, mida me filmiõhtul vaatame. Kui kogu preemia kaart on kleepse täis, siis saab laps nt valida, kuhu me kõik koos võiks minna (a'la teaduskeskusesse või ujuma jne). Siis on seal veel ühed kaardid, millel kiri Kõike tublim. Selle kaardi saab laps väga hea käitumise eest. Või kui ta on nt arsti juures olnud super tubli (meie peres alati suur probleemi allikas, kuna Kr kardab paaniliselt arste). Ja selle kaardi eest saavad lapsed siis "lunastada" omale filmi õhtuks midagi väga head maiust (jäätist, kommi jne). Eks see süsteem vajab veel sissetöötamist ja võimalik, et ajajooksul me seda ka muudame, aga hetkel toimib ta just sellisena.

Ja see päevaplaan toimib! Ja kuidas veel! Sellest päevast alates, kui selle kasutusse võtsime, olen ma kohe hulgim närvirakke säästnud. Ja laste toad püsivad korras ka ilma minu sekkumiseta :). Ma ei pea neile isegi mitte mainima enam, et kas kooliasjad on koos, korista tuba ära jne. Seda kõike tehakse nüüd omal algatusel. Ma olen super rahul selle ideega ja loodetavasti saavutame ükshetk selle, et kõik toimib ka ilma päevaplaanita (tekivad sissejuurdnud harjumused, eriti Kr-l).

Minu tehtud kaarte võib alla laadida siit (pdf-formaadis).

Toredat päeva jätku ja kohtume varsti jälle!

Kevadet oodates

Iga päevaga läheb päev aina pikemaks, lumi sulab tasapisi. Isegi linnulaulu on rohkem kuulda ja päikegi soojendab rohkem. Kevad on hinges ja südames! Ja nagu ikka- siis ei taha kohe kuidagi enam midagi talvist teha (kuigi mõned siiski veel pean). Tahaks ikka kevadele ka käsitööga vastu minna. Nii valmisidki mõned uued asjad.

See märkmikute komplekt on tehtud juba veebruari keskel valmis. Ma leidsin eesti kodust terve hunniku vanu, Kohila märgiga vihikuid. Teate küll, neid roheliste kaantega, millesse me vist kõik oleme kooliajal kirjutanud:). Novot, neid on meil kohe hulgim. Kuna ma olen suur taaskasutuse austaja, siis mõtlesin, et teen neist ühe märkmiku. Ja see roheline paber lihtsalt hüppas ise mulle korvi käsitööpoes. Nööpidest on kujutatud K-tähte, mis sümboliseerib käsitööd, otseloomulikult:). Väike märkmik on poe märkmik, mille tagaküljel on magnet, et märkmiku mugavalt külmkapi peale panna. Küljes on ka pliiatsi hoidja (ma ei suutnud kuidagi kuskilt nii väikest pliiatsit leida veel ).




*************************************************************

Mustrimaailmas on meil käimas Tehnika-aasta ja veebruari kuu teemaks oli midagi rahvuslikku. Kuna veebruaris on olnud nii palju tegemist, siis kohe kuidagi ei jõudnud ma kududa. Õnneks lubati mul õmmelda. Teostasin siis ammuse plaani teha Sirtsuk'lt tellitud Muhu triibustikukangast õlakoti juurde mobiilikotti. Selline ta siis sai. Esimest korda katsetasin neid rahakoti raudu. Mingit õpetust ei viitsinud otsida. Laisa inimese kombel lõin käärid kangasse ja õmblesin valmis. Esimese korra kohta täitsa kobe tulemus:). Plaanis oli veel kett ka külge organiseerida, aga kahjuks polnud kodus hetkel sobivaid konkse keti jaoks. Siis oleks hea üle õla visata kotti ja saaks kasutada nö rahakoti asemel.





**********************************************************************

Suvel on üks suurimaid probleeme minu jaoks see, et pole piisavalt praktilist kotti. Kalli õlakotiga ei taha kuidagi liivaranda minna, peale torkaks see liiga hästi silma. Ja jalgrattasõidu jaoks on õlakott liiga tülikas. Ka raamatukokku minnes ei tahaks nii suurt kotti kaasa vedada. Pealegi iga riietuse juurde õlakott ei sobigi. Nii ma siis meisterdasingi ühe universaalse kotti, mida saab üle õla visata (mulle meeldib väga käia nii, et kott on üle õla- kuidagi mugavam on).



Kotti sisse õmblesin mobiilitasku (kilegataskuga, siis ei pea iga kord kohe telefoni välja võtma) ja bussikaardi/raamatukogukaardi tasku ja võtme klambri. Kaks viimast pärinevad mu vanast talvejopest, mis ära viskamisele läks. Kõik kasulikud jupid lõikasin enne küljest ära:).

Selline seekordne postitus saigi. Tänud lugemast!

Päkapikud tegutsevad...

...ja ruttu oli vaja teha sokid, kuhu nad oma nänni tuua saaks:). Meil on väga tervisliku eluviisiga päkapikud- toovad actimeli ja kohukest, pähkleid jms.

Valmistatud vildist ja kräsulisest kangast, värvitud kangapliiatsitega. Aega võttis ca 20 minutit:).

Ilusat jõulukuud soovides,
Mytsi Wabrik

Helkurpäkatsid

Mõned ajad tagasi nägin Sirtsuk'i blogis vahvaid helkurpäkapikke. Samal ajal paluti mul Kr kooli heategevuslaada jaoks midagi meisterdada. Mõtlesin, et imehea idee oleks just need päkatsid sinna teha. Nõusolek Sirtsukilt käes (et ma tema ideed kasutada võin), käisin kangast ja muud materjali soetamas. Isegi paberist lõiked sai tehtud ja tükid välja lõigatud. Mõned päkatsid ka prooviks tehtud. Siis aga tuli hulgim veel pakilisemaid asju vahele ja nii jäi see idee mõneks nädalaks soikku. Ja oi kui kiire see nädal mul nendega oli. Laupäeva õhtul pean need ära viima.



Esmaspäeval tegin 4 päkatsit 10 tundi :))))). Teisipäeval lõikasin 16 päkapikku välja (õudne küll, aga 2 nädalat tagasi välja lõigatud päkatsid läksid vahepeale kolimise käigus kogemata valesse kotti ja rändasid prügikasti :S) ja õmblesin 12 neist kokku. Neljapäeval tegin ülejäänud neli ja lõikasin välja uued 20 päkapikku, millest pooled said ka helkurid peale. Täna hommikul lõikaisn välja ülejäänud puuduvad osad (100m paela punusin juba paar nädalat tagasi ära).



Täna kulus 20 päkapiku kokku õmblemiseks vaid 5 tundi (uskumatu, kui palju võtab aega pisidetailide õmblemine, ümberpööramine, paelte paika sättimine, triikimine jne jne jne). Aga valmis ma need kõik sain ja ise olen ülimalt rahul:)). Jalgades ja kätes ning mütsi nööris on ära kasutatud helkurpaela, seega lisaks kõhule helgivad ka kõik muu:)). Pimedatel talveõhtutel igavesti head asjad lapse jope külge panemiseks. Pealegi veel rõõmsad ka:).



Nii palju siis selleks korraks! Varrastel hetkel turbod taga ja te ei kujuta ette ka, kui graafikust maas ma omadega olen ja mida kõike peab 1. detsembriks valmis tegema. Aga see on nii minu moodi:))).

Teie, Mytsi Wabrik

Minni müts ja lõngakorvid

Nädalake tagasi "tõsteti" mind kontoritoast välja. Vanem poeg käis juba pikemat aega peale nagu paha uni, et tahab oma tuba saada. Lõpuks siis andsin järgi ja vahetasime poistega toad ära, kontorituba läks Kr-le. Uues toas polnud mul aga nii palju enam ruumi, st talletamisruumi, seega otsustasin anda lõngadele (osadele vähemalt :D) uue kodu. Õmblesin mõned lõngakorvid.


Alumine riiul on veel tühi. Mul pole lihtsalt olnud rohkem aega, et teha veel mõned lõngakorvid. Aga küll jõuab...kunagi.





********************************************************************************


Naabrinaine tuli 3 nädalat tagasi minu juurde mõttega, et tahab saada lapsele sünnipäevaks mütsi. Tal oli olemas pilt, seega visioon. Sellest originaalist jäid järgi vaid lõngatutid:).

Algselt oli plaan müts kududa, aga kuna naabrinaine kurtis, et lapsel kipuvad juuksed mütsi üles pidevalt kergitama, siis mõtlesin, et ei...kõrvadega müts oleks ikka parem. Idee edastatud, heakskiit saadud ja hakkasin siis improviseerima. Ütleme nii, et müts tuli nii nagu varras/heegelnõel käes liikus. Kuni lõpuni ei olnud ma täpselt kindel, milline see müts välja nägema hakkab.

Pealmine osa on mütsil heegeldatud, vooder on kootud. Sai teine väga väga soe ja mõõõõnusalt pehme (vaadake altpoolt lõnga, mida sai kasutatud). "Kõrvade" sisse sai pandud ka veidi helkurpaela, et ikka pimedas laps nähtav oleks (vabandust, aga helkuri teema on mu nõrkus:D). Naabrinaine ise oli mütsiga rahul, loodan, et ka naabritüdruk rõõmustab. Ta juba ammu noomis mind, et miks ma ikka veel pole talle mütsi teinud - kõigil teistel juba on:)).



Lõng: Debbie Bliss Rialto 4ply (sellest sai minu absoluutne lemmik!!), Schoeller Stahl Baby Micro (koostise poolest ideaalne väga väga tundliku nahaga inimeste kudumite jaoks), Drops Karisma ja Alpaca (kasutasin lumememme mütsist järgi jäänud valget lõnga) ning Le fibre nobili Merino Superfine.
Heegelnõel nr 4 ja 4,5, vardad nr 3
Idee: omalooming

Halloween ja porgandi põlvikud

Kuna lähenemas on Halloween ja meie lastega seda koduselt tähistame (sest kunagi pole piisavalt palju põhjuseid lastega kostüüme selga panna ja silmamunamuffineid teha :D), siis otsustasime veidi ka kodu kaunistada. Tavapärastele ämblikuvõrkudele seinal, tegime see aasta ka rõdule nahkhiired.

Nahkhiired õmbles minu abiga Kr. Neid on nii lihtne koos lastega teha. Vaja vaid sobivat kangast, veidi täitematerjali, nööpe ja valget viltriiet. Ning kuumaliimipüstolit (või kahepoolset teipi). Lõikasime sablooni abil nahkhiired välja, õmblesime õigelt poolt peaaegu tervenisti kinni. Täitsime vatiiniga ja seejärel õmblesime täiesti kinni. Kuumaliimiga kinnitasime silmadeks nööbid ja vildist hambad/kihvad. Panime need kahe puupulga külge rippuma. Keskele tegime kaks pisikest küünlalaternat pisikestest plekkpurkidest. Ja volaaa, valmis saigi! Lihtne, samas väga efektne, eriti pimedas, kui küünlad põlevad ja nahkhiire varjud seinale langevad. Nagu Kr ütles: spuuuuuki!



Ja et silmamunade küpsetamine ikka õige tunde annaks ja ka tõetruult välja tuleks, siis õmblesin õige nõiapõlle. No vähemalt lastesõbraliku nõiapõlle:).

Sellist valmiskangast on mei siin kangapoodides müügil. Mul ei jäänud muud üle, kui vaid tükid välja lõigata ja kokku õmmelda.



Mulle on väga meeldima hakanud põlvikud. Sellele mütsile tegin siis juurde sama värvi põlvikud. Väiksem poeg ristis need porgandi põlvikuteks :) .

Need on mu teised alt-üles kootud sokid/põlvikud (esimesi veel näidata ei saa, kuna lõng sai ootamatult otsa ja lõpetan need alles homme). Ma peaks mainima, et ma muudmoodi enam sokke kududa ei tahakski. Esiteks jääb mul sokinina alt-üles kududes palju ilusam, teiseks on palju parem mõõta jalga neid (eriti laste puhul, kellel jalalaba on nii erineva mõõduga traditsioonilisel viisil kududes jäävad tihtilugu sokid jalga lotendama, kuigi säärest parajad). Ja loomulikult lühendatud ridadega kand, mille tegemise mõned aastad tagasi ära õppisin, aga mis jääb eriti ilus just tagurpidi sokki kududes. No minu arvates vähemalt.


Lõng: mingid lõngajäägid.
Vardad: 3,5
Idee: omalooming


Ja kõige viimaseks üks vana korktahvel, mis uue välimuse sai. Ostsin kirbukalt 20. sendi eest vana korktahvli. Ega ta välimusel suurt häda polnudki, aga juba algusest peale plaanisin ma töötuppa veidi teistlaadi teadetetahvlit teha. Noh, et temaatilisem või nii. Igatahes selline ta sai:




Selleks korraks siis kõik! Aitäh lugemast!

Mytsi Wabrik

Uus sõber, overlok

Juba pool aastat tagasi sain ema käest "päranduseks" overloki, kuid siiani seisis see kurvalt mul riiulil...ma lihtsalt ei osanud seda masinat kasutada! Siis aga tuli mulle külla ema, kes 10 minutiga tegi põhitõed selgeks. Sellest inspiratsiooni saades veetsin ma järgmise õhtu youtube's ja õppisin oma uut sõpra paremini tundma. Esimeseks katsetuseks oli magamistoa kardin. Sealt edasi läksin äksi täis ja nii valmisid uued aksessuaarid meie perele.

Tegelikult sai ka mees omale salli, aga no ülla-ülla, ega tema ju kaamerasse tulla ei taha. Pealegi arvas, et temal pole üldse salli tarviski (mis sest, et tal koguaeg kurk haige on, mehed noh:D) ja nii ma ei hakanud talle mütsi üldse õmblemagi.

Ilusat sügist!
Mytsi Wabrik

Hoiusta ja soojenda!

Tere taas üle pika aja!

Kuigi ma viimane kord lubasin, et järgmine postitus tuleb kiiremini, siis kahjuks kehtib elus Murphy seadus- kõik läheb täpselt vastupidiselt plaanidele. Seekord tuli takistuseks väga oluliste tehnikavidinate kadumine. Nimelt otsustasid fotoka laadimisjuhe ja kaardilugeja mõlemad, üheaegselt, jalad alla võtta ja rändama minna. Lõpuks leidsin need laste toast, väiksema poisi madratsi alt...Lapsed, mis muud:). Aga igatahes rohkem loba ei pea ja asun kohe asja kallale.

Vanem poeg ei saa kuidagi sinapeale oma telefoniga. Igakord kui ma püüan talle peale kooli helistada, siis ta ei kuule seda, kuna on selle kotti unustanud. Ükskord, kui väga kiire oli ja ma teda jälle kätte ei saanud, siis sai mõõt täis. Koju jõudes haarasin kanga ja meisterdasin mobiilikoti. Kuna õmblusmasin oli juba välja võetud, siis tegin oma telefonile ka koti. Tõele au andes, see oli väga vajalik asi, kuna puutetundliku ekraaniga telefon ilma kotita saab üsna ruttu hukka.



Kohe järgmisel päeval jätkasin õmblemisega. Nimelt olin ma üsna hädas oma varraste hoiustamisega. Kunagi varem ma ühe vardakoti juba õmblesin, aga see polnud kõige parem. Seega tegin uue, suka- ja ringvarraste jaoks. See tuli palju palju parem!




Vennatütar soovis omale seelikud...keeruseelikut. Tegingi siis ühe keeruseeliku, loodan, et talle ka meeldib see. Kahjuks ei õnnestunud mul selle õiget värvi pildile saada. Õige värv on lilla.



Lõng: Rowan Handknit Cotton (siin on näha õige värv, punakaslilla)
Vardad: 4,5
Idee: Ravelry


Juba augusti alguses kudusin valmis kampsuni väiksemale pojale. Aga lõngaotsi ei viitsinud ära peita ja nii ta siis vedeles poolikute tööde korvis üle kuu aja, kuni lõpuks võtsin end kätte ja valmis see saigi.



Laps ise käis koguaeg uurimas, et noh, millal see valmis saab. Tegelikult oli see paras üllatus mulle, sest ta ei armasta eriti villaseid asju. Kuid selle kampsuni pani ta suurima rõõmuga selga.



Nüüd ei taha ta jopet üldse panna, vaid see kampsun kõlbab. Ja väga soe on see ka. Täna oli õues +10 kraadi vaid ja käisime jahisadamas jalutamas ning lapsel olid käed nii mõnusalt soojas!



Lõng: Red Heart Coats
Vardad: 3 ja 3,5
Idee: Ravelry




Mis siis veel? Ahjaa, 2 paari sokke on ka valminud. Ühed vennatütrele.



Lõng: Novita Tico-tico
Vardad: 2,5
Idee: omalooming


Kuna ilmad on vahepeal külmaks läinud, siis tundsin, et ka minu jalad vajavad sokke. Muide, ma tegin esimest korda sokke iseendale! See on see kingsepa lugu, teate ju küll!:)



Tegelikult pole need just sokid, ikka põlvikud, aga just sellised sobivad ideaalselt mu kummikute sisse! Imeilus muster ja armusin sellesse kohe kui nägin seda.



Lõng: Drops Merino
Vardad, 3,5
Idee: Garnstudio


Ja lõpuks näitan teile üht imeilusat lõnga, mis on käsitsi värvitud ja mille ma Disainimajast ostsin. Tegelt ostsin sealt veel ühte lõnga (aga pole veel minuni jõudnud) ja peagi ostan kindlasti veel.



Sellest lõngast tuleb üks asi minule...nii palju siis vihjeks:).



Nii, selleks korraks ongi siis postitus läbi. Kohe kohe valmimas on veel paar asja, aga ma parem ei luba, et varsti blogin jälle, sest mine tea, millal hr. Murphy taas külla tuleb:)

Päikest ja tänud külastamast!

Mytsi Wabrik